TLG vilistlane müristab bändiga Tallinna klubides

Karl Hannes Veskus lõpetas edukalt Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi 2016.aastal ja nüüd õpib Tartu Ülikoolis matemaatikat. Oma kooliaastate vältel oli Karl Hannes koolibändi põhiliige. Ta on olnud trummar üle kümne aasta ja kinnitab, et just selle pilli mängijad on eriti nõutud. Hetkel tegutseb Karl Hannes bändiga Riser. Nad on tänaseks vallutanud juba mitmed lavad: Pikne baar, F.U.B.A.R., Rock Cafe jt. Allpool olevas intervjuus vastab Karl Hannes, kas ja, kuidas mõjutab muusikategemine õpinguid ja, kuidas on gümnaasium tegelikult seotud noorte tulevikuga.

Kuidas ülikool on võrreldes gümnaasiumiga?  Kas vahepeal tuleb gümnaasiumi igatsus peale?

No see on selline kahe otsaga asi. Kindlasti on ülikool palju huvitavam kui seda oli gümnaasium ning seda just sellepärast, et kõik ained, mida õpid valid sa ise. Juba eriala valides ei tule ju pähegi, et minna ülikooli õppima seda, mis endale kohe üldse ei meeldi, ja isegi kui oma eriala kohustuslikus õppekavas on mõni aine, mis kohe üldse ei meeldi, siis on võimalik see asendada mõne teise (samaväärse) meeldivamaga. Muidugi motiveerib veel ka see, et sind ümbritseb palju sarnaste huvidega ja õpihimulisi inimesi, mis tekitab mõnusa õhkkonna. Samas ei saa öelda, et see ainult lust ja lillepidu oleks, koormus on kordades suurem kui gümnaasiumis ning mida aeg edasi, seda südamelähedasemaks saab lause "Tudengil ülikooli välist elu ei ole," sest kogu vaba aeg kulub järgmiseks päevaks või nädalaks valmistumisele.

Kuidas jõudsid bänditegevuseni? Kas oli koolibändist abi?

Bänditegevus kui selline algaski koolibändist, mis erinevate liikmetega tegutses vist lausa 5 aastat. Aga kuna koolibänd juba oma olemuselt on üpris habras koosseis (keegi lõpetab kooli, kellegagi pole päris sarnane muusikamaitse, motivatsiooni ja oskuste erinevad tasemed), siis mingi hetk tekib ikka tahtmine n-ö "päris asja" teha. Mingi hetk võtsingi ette ja panin muusikute foorumisse kuulutuse, et otsin bändi, ning sealt hakkas asi vaikselt arenema. Kuna koolibändi koosseis koguaeg vahetus, siis oli see äärmiselt hea võimalus harjutada erinevaid žanreid ning uute muusikutega kokkumängu. Pidevad aktustel esinemised muidugi õpetasid lavanärviga toime tulema ning palju-palju muid kasulikke oskuseid-teadmiseid veel.

Millist muusikat teete ja miks just seda?

Kui võtta otse Riseri kodulehelt (https://www.facebook.com/RiserEst/) tutvustus lahti siis vaatab seal vastu järgmine sisu: "Riser on bänd, kes toodab vanakooli Thrash ja Heavy Metal muusikat kergelt progelikus võtmes, vahel eksib ka mõni Hard Rock stiilis lugu bändi loomingusse."
Ma usun, et see ongi enamvähem täpselt see, mida me teeme. Enamasti thrashilik metal, kuhu sisse on visatud kõike muud, mis parajasti endale meelepärane on. Ja miks, eks samal põhjusel miks üldse keegi midagi teeb, sest meeldib. Kogu bänd on üles kasvanud raskemat muusikat kuulates ning kõige suuremateks mõjutajateks on olnud oma aja suured thrashi bändid. Näiteks Metallica, Megadeth ja Slayer, et nimetada mõned.

"Bänd on teine perekond." Kas see lause kehtib ka sinu kohta?

Eks ikka kui kellegagi iga nädal mitu aastat koos muusikat teha ja esineda, siis mingisugune side nendega tekib. Kas just nagu teine perekond, seda ma ei tea, pigem on see selline omamoodi moodustis, mida ei saagi muud moodi nimetada kui bänd. Seda emotsiooni on keeruline edasi anda või millegagi üldse võrrelda, see on miski mida peab ise kogema.

Pildid ja intervjuu: Agnia