13. aprillil 2017 oli mul võimalus näha filmi „Racing Extinction”. Kuna ma pole eriline loodusfilmide austaja, siis ei vallanud mind eriti toredad tunded. Film rääkis nimelt sellest, et inimtegevuse (jahi või ebaseadusliku kalapüügi) tagajärjel sureb välja tohutult loomaliike. Rohkem keskenduti aga hiid-sarvikraidele ja nende raskele elule. Indoneesias toitub suur osa inimestest nendest samadest kaladest ning sealjuures ka äritsetakse hiid-sarvikraidega. Lahenduseks pakkusid filmi peategelased (kamp loomakaitsjaid) välja üsna lummava variandi. Neil tekkis idee projitseerida erinevatele ehitistele animatsioone väljasuremisohus olevatest loomadest, kuhu juurde on kirjutatud pisut infot nendest loomadest ja nende arvukusest, mis on juba üsna väike. Mina leian, et siin tekib probleem. Võib ju olla tõesti lausa imeline näha sellist show’d kasvõi meie kesklinnas olevatel hotellidel, kuid kas inimesed, kes seda jälgivad, saavad ka asja mõttele pihta. Filmis oli näha, kuidas inimesed suu ammuli kõrgustesse vahtisid. Aga kui paljud neist said ka aru, mida neile üritatakse selgeks teha? Jäi mulje, et see oli nendele vaid meelelahutuseks. Kui see probleem välja jätta, on film tõeliselt nauditav nii oma kiire arengu kui ka kohati liigutava sõnumi poolest. Filmi režissöör Louie Psihoyos, kes on ka filmi peategelane, on teinud võimsa töö naelutades isegi mind ekraani ette. Samas ta veenis mind ka oma ülla ideega kaitsta loomi. Ma arvan, et see film annab igale inimesele mingi idee, kuidas panustada loomariigi kaitsmisesse.
Artikkel: Rivo
Pildid: Uko
No comments:
Post a Comment