Palju ühtesid

8. veebruaril kell 8.55 toimus Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis esimestele klassidele korraldatud robootika näitus. Kohal oli seitse robotit ja iga robotiga vähemalt üks tema loojatest. Robotid pärinesid 11.a klassi õpilastelt. Saalis oli tunda elevust kohe, kui esimesed klassid sisenesid. Klassid jagati kuueks grupiks ja iga grupp sai minna ühe roboti juurde.

Saali sisenedes olid kohe vasakul laua taga kohal Rainer ja Melissa enda robotiga, milleks oli parkimismaja. Robot arvutas vabu parkimiskohti vastavalt sellele, mitu autot oli parkimismajja sisenenud.

Järgmisena olid oma robotiga kohal Triin ja Rahel, kelle robot sõitis kahe seina vahel üles ja alla. Kui robot seina lõppu nägi hakkas ta alla liikuma ja kui puuteandur vastu põrandat läks jäi korra seisma ja hakkas siis jälle üles liikuma. Kui neiud lastelt küsisid, kas keegi neist sooviks roboti programmi ise käivitada oli kätemeri suur ja robot pandi ühe grupi poolt mitu korda tööle.

Meeri ja Olavi olid kohal robotiga, kellel nimeks koer. Koer lamas, kui inimene oli kaugemal kui 100 cm, istus kui inimene oli kaugemal kui 50 cm ja seisis kui inimene oli lähemal kui 50 cm. Laste arust oli robot naljakas ja kätemeri tekkis ka siis, kui Meeri küsis, kes neist soovib lehvitada paberiga koera silme ees, et koer istuks, lamaks ja seisaks vaheldumisi. Robotil polnud hetkegi puhkeaega, sest paberiga lehvitati senikaua kuni uus grupp peale tuli ja paber käest-kätte uuele grupile anti.

Oskari robot loopis saalis ringi värvilisi palle. Palle oli kaks – punane ja sinine. Punane pall lendas paremale ja sinine vasakule.

Kertu ja Aneti robot mõõtis vee temperatuuri. Kui nad lastelt küsisid, et mis nende robot teha võiks siis pakkusid lapsed, kes nägid nelja erinevat klaasi maas, et robot joob vett.

Üks suurim elevuse põhjustaja oli Ago ja Taavi robot, kes mööda joont liikus ja siis seinani jõudes seda silindrikujulise pulgaga tulistas. Seina asemel oli poistel kuusepuu pildiga kaart. Iga grupiga pidid nad aina uuesti seletama, miks lapsed eemale peavad hoidma ja kuidas robot valimatult tulistab kui keegi talle ette peaks jääma.

Viimasena olid enda robotiga kohal Kristi ja Kristina. Nende roboti nimeks oli Wally, kuid lastele sai ta tuntuks kui beebi, kuna robot hästi ei tööta ja nagu beebi tihti jonnima ja vigurdama hakkab. Kui beebi töötas siis otsis ta anduriga üles infrapuna palli ja jooksis sellega minema, kui ei töötanud tegi lihtsalt kohapeal tiire ega leidnud palli üles, kuna enne esinema minemist said pallil patareid tühjaks ja täiesti uusi polnud kohe saada. Neil juhtudel kui beebi jonnis ja tiirutas said lapsed vaadata läbipaistvat plastikpalli ja esitada hulgaliselt küsimusi, nagu näiteks kuidas robot töötab või miks ta ei tööta.