Mida Sina meilt ootad?

Küsitlesime oma kooli õpilasi ja õpetajaid seoses meediaga. 12.a klassi õpilane Ragnar Võsa pakkus välja, et rohkem võiks teha erinevaid kajastusi õpilastest, näiteks küsitlusi, viktoriine, portreelugusid jne. Otsest vastust sellele, mis ei meeldi ei osanud abiturent vastata. Reimo Reimand, 12.b klassist arvas, et võiks teha õppevideoid ja telekasse üles panna neid. 

Õpetaja Mäesalule meeldib, et meediat kajastatakse ja sellest on piisav, lisaks meeldis ka see, et kõik üritused saavad kajastatud ja sellega tegelevad õpilased, aga blogis võiks rohkem pilte olla. Kümnendike arust on oluline informatsioon kättesaadav, hea ja huvitav lugeda, aga võiks rohkem postitusi olla. Kui küsisime, kas kajastav meedia on nende arvates mitmekülgne, öeldi, et enam-vähem on.

Tahtsime ka teada, mida soovitakse rohkem näha ja mis kooli meedias ei meeldi, “Võrkpallist, sest see ikkagi võrkpalli kallakuga kool, vahepeal on blogis postitused ilma piltideta ja siis on natukene igav lugeda”, “Võrkpallist, sest meeldib see ja see on lahe ning koolis tegelevad paljud võrkpalliga, on ka palju võrkpalli võistlusi, võiks paremini tantsuvõistluseid ja playboxe filmida, et oleks arusaadavad”, “Koolis toimuvatest üritustest, meeldib see, et informatsioon kõigile kättesaadav, aga telekas võiks rohkem kajastada.” 

2.b klassi õpetaja arvas, et meedia on vajalik, aga võiks olla süstemaatilisem, et näiteks nädala alguses kohe oleks telekas näha, mis sel nädalal toimub ja et lastele korraldatakse vahetundideks tegevust, erinevaid mänge, tantse.

1.A klassist tehti katsejänesed

Otsustasime teha eksperimendi, kui kiiresti võtavad kõik 1. klassi õpilased kotist asjad välja ning panevad tagasi.

„Näitlejaks ei pea hakkama, näitleja peab olema.“

24. novembril külastas meie tundi Marika Vaarik koos No99 dramaturgi E. Epneriga ja „Plekkrummi“ saatejuhi J. Hellermaaga. Nad käisid rääkimas lavastuse „Ema Gourage“ kohta, mida klassis viibinud 14. novembril, No99 teatris, vaatamas käisid. Hiljem õnnestus ka teha lühike intervjuu Marika Vaarikuga. 

Küsimustele, miks ta on näitleja ja miks on hea olla näitleja vastas Vaarik: „Tundub jube lihtne küsimus ja samas jube raske küsimus. Selline loomingu otsimine elus, ega selleks ei pea olema ilmtingimata näitleja, et tegeleda loominguga. Selleks võid olla füüsik, matemaatik, sa võid olla autojuht, ükskõik, kasvõi kassapidaja, vahet ei ole. Aga kui sa suhtud elusse loominguliselt, et sa suudad elu näha nii, et tal on alati võimalus olla paindlikum, mitte nii pragmaatiline, siis see ongi ilus. Mulle meeldiks, et kõik ei oleks nii tavaline.“ 

Vaariku sõnul ei ole tal „Ema Gourages“ lemmikkohta: „Mul ei ole lemmikkohta, see on ikka terve pikk kaskaad, mis tuleb läbi mängida. Võin teile tuua sellise näite, meil alles hiljuti oli „Ema Gourage“ ühes etenduses üks väga ilus stseen. Lihtsalt meie jaoks väga väga kaunis stseen ja loodetavasti paistis see ka saali. Ma tahan lihtsalt öelda, selleks, et tekiksid need ilusad õrnad kõrged seisundis olemised, nagu teatrikeeles öeldaksegi pilotaažina, siis see lend on väga kõrge ja tekib tõesti mingi tardumus, inimesed saalis on ka nagu tardunud, et mis see on, selleks tuleb tohutult tööd ette teha, sa pead tundide viisi töötama selleks, et tekiksid need hetked. See on natukene jälle liiga spetsiifiline jutt, aga ma tahan öelda, et kui me alustame seda esimese lauluga ja lõpetame viimase lauluga, siis terve see vahepealne aeg tuleb seal olla ja see kõik on väga ilus.“ 

Kuid mis on need põhilised näpunäited, mida näitleja soovitab noorele näitleja teed alustavale inimesele. „Kui sa soovid ja tahad käia rohkem vaatamas, siis tee seda, see ei pea olema ainult teater, ükskõik mida võib vaadata, aga kindlasti tuleb jääda usaldama oma maitset. Ühesõnaga, usaldada oma tundeid, usaldada oma südant sellest tekibki lõpuks maitse. Mida sa siis usaldad ja kuidas sa midagi tunnetad, tajud, mida sa näed ja seda peab hästi palju usaldada, sest minu meelest ainult nii on võimalik luua see baas, millega üldse alustada, et lõpuks loed kirjandust ja teatrijuttu juurde ning õpid koolis või ükskõik, see on kõik hilisem, mis sealt tuleb. Näitlejaks ei pea hakkama, näitleja peab olema. Seal ei loe ükski kellaaeg, ükski kuupäev, ükski vanus, miski ei kehti, sa lihtsalt oled, sa tahad seda rääkida, teha."

Fotode autor: MarkoG

Tutvume lähemalt kooli uue õpetajaga

Intervjueerisime Piret järvelat, kes on eesti keele ja kirjanduse õpetaja-metoodik. Eelnevalt õpetanud Tallinna Reaalkoolis ning meie kooli tulnud eelmise aasta sügisest.

Lilleküla näitab kultuuride mitmekesisust

Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis lisati teisele korrusele näitus „Minu Eesti“, mis hõlmab Eestisse sisserännanuid. Näitus pandi üles 21. novembril ja on seal kuni jaanuari keskpaigani. Kuna projekt on rahvusvaheline, siis liigub ta pärast edasi teistesse riikidesse: Läti, Leedu, Horvaatia, Gruusia ja Saksamaa. 

Projektist rohkem teada saamise eesmärgil otsustasime küsitleda Irene Artmad. Ta rääkis meile, et projekti mõttele tuli Veronika Nuter, kes on ka selle eestvedaja ja juht. Projektis osalevad Lilleküla Gümnaasiumi õpilased, kes ei ole Eesti päritolu. Osalemine projektis oli vabatahtlik. Õpilased said pildistada Eesti elu ja väljendada oma mõtteid toimuvast, mis neile siinses elus meeldib ja tundub naljakas või võõras. Need, kes projektis osaleda soovisid said vastava koolituse ja nendega tuli rääkima professionaalne fotograaf, kes tutvustas täpsemalt pildistamist. Projektis osalenud õpilaste tehtud piltide seast valiti välja parimad ja neid kasutati näitusel.

Algne mõte oli korraldada fotonäitus, kuid hilisema mõtte tulemusena tekkis soov millestki sellisest, mis võiks edaspidi jääda kooli. Otsustati kasutada patju. Fotonäitus lahkub koolist, aga padjad jäävad. Pildinäitusele lisaks saab kindlasti veebruaris näha raamatukogus patju, mis olid näitusega seotud.

Fotode autorid: DariyaP, MarianneG

Lindgreni lood ärkasid ellu

Neljapäeval, 10. novembril toimus Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis karneval teemal „kaks kärbest ühe hoobiga“ millel osalesid kooli kolmandate klasside õpilased.

Karnevali mõte oli, et saaks tutvuda mugavalt ja lõbusalt mitmete Astrid Lindgreni raamatutega. Kolmandate klasside õpilased pidid lugema läbi raamatud: „Pipi Pikksukk“ , „Vahtramäe Emil“ ja „Karlsson katuselt“. Peale raamatu läbilugemist pidid õpilased koostama näidendi, mida nad esitasid karnevalil. Iga klass tegi ühe raamatu kohta näidendi ja see aitas ka teistel klassidel erinevate Astrid Lindgreni raamatutega tutvuda. 

Karnevali kostüümid olid seotud raamatu tegelastega. Ehk siis õpilased veetsid karnevalil aega näidendi kostüümides.

Karnevalil toimus lisaks näidenditele veel mitmeid muid huvitavaid üritusi. Lapsi tuli lõbustama Pipi. Pipiks oli riietunud õpetaja Maie Lepiku tütar Kadri. Härra Nilssoniks oli riietatud Kadri väike laps. Pipi juhtis üritust ja jagas nõuandeid. Hiljem toimus kõigi laste rõõmuks disko ja jagati kommi.

Küsitledes 3b klassi õpilasi ütlesid nad, et olid üritusega rahul ja meeldis väga. Eriti meeldis neile see, et seal sai mängida, näidelda, marssida, tantsida ja lihtsalt lõbutseda koos Pipiga. 3d klassijuhataja Kaarin Kaeval väitel toimus kõik ilusti. Etteasted olid suurepärased. Üritusel oleks ka piisanud väiksemast ajast kui 2h, sest lapsed tüdinevad kiirelt ühel kohal istumisest ja ka endal tekib väsimus. Öeldi, et kindlasti plaanitakse veel teha erinevaid karnevale ja taolisi üritusi. Jääme juba huviga ootama.

Piltide autor: Marje Nurk