Nataša Rostova Ball

 25. jaanuaril kella poole viiest kuni poole kaheksani toimus üheteistkümnendate klasside korraldatud vene kirjanduse ball. Ball oli pühendatud äsja loetud kuulsate vene kirjanike raamatutele: ,,Sõda ja rahu’’, ,,Idioot’’, ,,Anna Karenina’’ ja ,,Kuritöö ja karistus’’. Õhtu käigus lauldi vene rahvalaulu, mängiti õpilaste koostatud mälumänge, söödi isetehtud vene toite, loeti luuletusi ja esitati näidendeid.

Ball toimus meie koolis teist aastat ja suurem osa kohalolijatest jäid sellega rahule. Aga kas selline üritus on parem kui paberile kontrolltöö kirjutamine?

 Õpetajad soovisid, et meie ball meenutaks 19. sajandi Venemaad nagu loetud raamatutes.

Balli jaoks tegime me palju rohkem tööd, kui me kontrolltöö jaoks kunagi oleks. Me kirjutasime lugemispäevikusse emotsioone loetava raamatu kohta ja tegime lühifilmi lemmikkohtadest raamatus. Me hakkasime balliks valmistuma juba mitu nädalat varem. Jagasime ära ülesanded ja otsustasime, kes mille eest vastutab. Õpetaja määras ka õhtujuhid, kelle ülesandeks jäi koostada balli jaoks kava. Näiteks toitlustusgrupp, mille koosseisus oli ka siinkirjutaja, kogus toidu ja muude asjade ostmiseks raha, mida sai natukene liiga palju, ja tegi kõigile süüa. Vene köögis on suur rõhk pirukatel ja kalaroogadel, nii me tegimegi sotsnikke, kaneelipirukaid, seenepirukaid ja heeringasuupisteid. Mälumängugrupid koostasid huvitavate ja põhjalike küsimuste ja valikvastustega  viktoriini, raamatute ja kirjanike kohta. Dekoreerijad kaunistasid aulat ja muutsid selle uhkeks peosaaliks. Muusikatiim valis balli jaoks  Tšaikovski muusika ja vastutas videote ja mälumängude ekraanile näitamise eest. Näitegrupid korraldasid kolm väga huvitavat näidendit, mida nad harjutasid isegi nädalavahetusel. Ja lugemispäevikute tiim valis välja kõige paremad lugemispäevikud, mida loeti ette ballil.

 Korraldamine oleks võinud parem olla. Koostatud kava muutus viimasel minutil ja tekkis suur segadus. Plaanitud kahe tunni asemel venis ball kolmetunniseks ja valssi ei jõutudki tantsida, seda tehti pärast balli lõppu. Ka tehnika vedas meid alt ja keelus korralikult töötamast, kulutades veelgi väärtusliku aega. Aga tekkinud ootamatute pauside ajal sai mõnusasti juttu ajada ilma kedagi segamata, nii et lõppkokkuvõttes polnudki need väikesed äpardused nii halvad.

Tunnis istudes ja paberile sõnu ritta kirjutades poleks me saanud niisugust  kogemust vene kultuuri kohta 19. sajandil. Kontrolltöö jaoks oleksime lihtsalt lugenud raamatut või põhjalikku kokkuvõtet ja vastanud paarile küsimusele. See oleks olnud lihtsalt üks kontrolltöö ja varsti oleks ununenud ka raamat.

 Aga kõigist äpardustest hoolimata oli ball lõbus. Kõik olid väga pidulikult riides ja nägid hämmastavalt head välja. Me veetsime kolm võrratut tundi 19. sajandi ballil, sõime head toitu, nautisime seltskonda ja ajasime juttu. Ball oli kordades parem kui kontrolltöö kirjutamine.

 

 

 



Veel pilte aadressilt: https://drive.google.com/drive/folders/0B0t3X8ZfY1u0Nk52VGF2YXJpelk?usp=sharing
Autorid: Taavi Tensing, pildid Rainer Kont-Kontson